Neli kevadist kultuurielamust. Rammus koorevõi ja pastöriseeritud piim.

“Kevade”: “Kui Eric Danny Zukoga Estonia saali jõudis, olid otsakooli lõpetajad juba esinenud.”

“Kolm kaunist sõna ütlen Sulle ja neid keegi teine teadma ei pea…” – Eric Whitacre´i kontsert. 17. mail sain Tallinna Jaani kirikus elu parima kontserdielamuse. Eestis käis minu suur iidol, Ameerika päritolu helilooja ja dirigent Eric Whitacre. Olen selle muusikavõluri fänn juba üle kolme aasta ning ilmselt kõik tema lood Youtube´ist ja Soundcloudist sadu kordi ära kuulanud. Kui sügisel kuulutati välja katsed Eestipoolse projektikoori liikmete leidmiseks, olin Ungaris tulivihane – just nüüd, kui ma olen sadu kilomeetreid eemal! Mõistagi tõmbas ahvatlev pakkumine tunnustatud dirigendi käe all laulda, kokku koorilauljaid üle kogu Eesti. 157st kandideerinust jäi sõelale ca 80 noort. Kontserdi ajal sain loendatud 29 tuttavat nägu – kellega siin laulnud, kellega seal laulnud. Eesti on väike.
Lummavad hääled. Olles lugu “Sleep” kümmekonna erineva koori esituses kuulnud, olin kontserdi lõpuloo suhtes ootusärevalt meelestatud. Parim esitus, mida olen kuulnud. Iga lugu pakkus omaette elamuse. Soprani Karolis Kaljuste esitatud viis heebreakeelset armastuslaulu panid mind sedavõrd unelema (heas mõttes), et enne kui arugi sain, oli tsükkel juba lõppenud. “Cloudburst” raputas oma jõulisuse ja energiaplahvatusega. Kogu ilmakuulsa dirigendi lihtsus ja soojus ning kava muusikaline küllus panid publiku kaasa elama ning kontserdi lõppedes tänas rahvast tulvil Jaani kirik Whitacre´i ja esinejaid püsti seistes ja maruliselt aplodeerides. Ning pole vist vaja öeldagi, et siinkirjutaja, kes sattus istuma kolmandasse ritta, dirigendist vähem kui kahe meetri kaugusele, oli … lihtsalt eufoorias.

“Me kokku käime! Me meelde teil jäime!” Tõsi. 23. mail käisin ema ja isaga hilinenud emadepäeva raames Vanemuises “Grease´i” vaatamas. Tuttavad, kes seda juba näha olid jõudnud, jagunesid kahte leeri. Täielik jama ja üle aastate parim muusikal. Püüdsin teadlikult vältida igasuguste arvustuste lugemist, et endas mitte mingeid eelarvamusi tekitada. Vähe sellestki, et olen paandunud Travolta-fänn ja 2004. aastal käisin Linnahallis Võigemasti ja Koiksoni tükki vaatamas ning naasin sealt totaalse muusikalifännina.
Lavatehnika ja valgustus olid tõeliselt head. Kogu lavaruum oli väga hästi ära lahendatud ja mõnusalt ajastutruu. Koreograafia oli vahva ja lauljatel-näitlejatel hästi selgeks õpitud. Sellist sünkroonsust nägin viimati siis, kui mõni kuu tagasi ühte tänavatantsuvõistlust nägema juhtusin. Aga. Armastust ei olnud selles loos ollagi (vähemalt mitte peategelaste vahel) ning kogu etendus oli nii fragmenteeritud, et ei tekkinud ühtse terviku tunnet. Stseen. Paus. Stseen. Paus. Uku Suviste oma igistaatilises poosis (käsi püüdlevalt ees nagu lapsel jäätisejärjekorras) tekitas teise vaatuse lõpuks juba veidra tunde. Getter Jaani valmistas oma osas mulle positiivse üllatuse. Seda, et tegu on hea noore lauljaga, kellel va šõukiiks sees, teadsin juba enne, aga tema lauldud laulud olid tehniliselt kõige paremad. Laulude osas meeldisid mulle enim kaks: Rizzo “On asju hullemaidki veel” (Piret Krumm on Rizzo osasse superhea leid!) ja Marty “Freddy, mu arm” – väga äge ja võimas naisvokaal. Kahjuks jäid tagasihoidlikuks tuntud hitid eesotsas lugudega “Õlitatud Keravälk” ja “Sinu valinud ma”. Üldse näis kohati, et suur osa avalikkusele tuntumatest lavalolijatest on kuidagi väsinud olemisega (eriti kaks peaosatäitjat). Noored, kes sügisel katsete käigus valituks osutusid, kiirgasid saali märksa rohkem energiat. Parimad osatäitmised olid eelpool nimetatud Krummil, Raahel Pilpaku Cha-Cha oli andekas ja Maarius Pärn … Ma ei oleks elus ette kujutanud, et Pärn teeb selles loos Sonny osa. Igatahes sai ta ülihästi hakkama ja Sonny oli selle meestekamba hing. Silver Laas tegi samuti näitlejana väga sümpaatse rolli, aga minu jaoks jäi tema loodetav trump – “Keravälk” – väga nõrgaks. Nii hea häälega mehelt oleksin ma vokaalselt palju enamat soovinud.
Hiljem kava lugedes selgus, et paljude osatäitjate jaoks oli see esimene SUUR lavatöökogemus. Ja nad olid ka ääretult tublid. Tahes-tahtmata mõtlesin, kas näiteks mina oleksin mõnes osas nii hästi hakkama saanud – laulmisega ehk-isegi-võib-olla jah, kuid ka koreograafia oli parasjagu keeruline. Seetõttu polegi ehk põhjust püüda lahata, mis neil läks paremini ning millest jäi veidi vajaka. Tehkem ise järele!
Kogu etendus, mida nägin, tekitas lõpp-kokkuvõtteks tunde, et ühes toas käib väga lahe pidu, kus noored olemist täiel rinnal naudivad ja sindki, kes sa kogu melu akna tagant jälgid, hoogsalt sisse kutsuvad. Aga sellel majal puudub uks ja läbi akna sissetrügimine näib kuidagi kohatu.

24. mail kell neli pärastlõunal seadsime Marioniga sammud Estonia kammersaali, et vaadata-kuulata Georg Otsa nimelise muusikakooli klassikalise laulu eriala lõpetajate kontsertetendust. Tõele au andes tuleb tunnistada, et päris kogemata me sinna ei sattunud. Minu hea sõbranna ja keskkooli-aegne laulukamraad Grete Oolberg (see nimi tasub meelde jätta – ta on ükskord tulevikus Estonia laval) on samuti üks selleaastastest lõpetajatest. Mõnus põimik ooperilugudest viie noore esituses pakkus tõelist naudingut. Igaüks neist on sedavõrd andekas, et leiab kindlasti oma koha Eesti ooperi- ja operetimaastikul. Eriliselt jäi meelde üks kahest noormehest selles lennus – Egon Punnison. Hämmastav tenor ja näitleja. Tehniliselt viimse detailini viimistletud esitused tekitasid kohati tunde, nagu istuksingi ooperisaalis ja vaataksin “Figaro pulma”. Sellel noormehel on kindlasti ees suur tulevik. Kuigi teadsin esinejatest ainult Gretet, tundus ligi kolmveerandtunnise kava lõpuks, nagu oleksin kõigi viie lauljaga isiklikult tuttav. Viimane, kavaväliselt esitatud lugu, kus nad ühes reas seisid, üksteisele naeratasid ja kätest kinni hoidsid, tõi pisara silmanurka. Aus ja liigutav.

Sama päeva õhtul täienes meie seltskond veel kahe tartlanna võrra ning istusime neljakesi Estonia kontserdisaali, et näha, mida sõbrad Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilisest Meeskoorist on aastaga õppinud. Minu jaoks oli see nende teine kevadkontsert, mida kaemas-kuulamas käisin. Kava oli üles ehitatud teemale “11 kevadist hetke” ning valdavalt (vana)venekeelne. See, et kohati sõnadest oma puuduliku venekeeleoskuse tõttu aru ei saanud (ent diktsioon oli väga hea), pani mind ehk tavapärasest rohkem kuulama koori kui tervikut. Eesti suurim meeskoor ei valmistanud oma vokaaltehnika osas pettumust ja sain kõik oma ilusad pianod… Sellele koorile omaselt suhtutakse koorilaulu paraja annuse huumoriga. Klipid, mis üsna tõsise sisuga lugude vahel saali naerupahvakuid tõid, moodustasid kergetele tehnilistele viperustele vaatamata kogu süžeeliiniga mõnusa tervikpildi.
Ja juba teist aastat järjest oli minu lemmik meeskoori pisim rakuke – nende vokaalansambel. Ei salgagi, et nüüd pole objektiivsusega midagi peale hakata. Mehed kuuluvad sõprusringi. Head ja kokkusulavad hääled, mõnus ja sundimatu olek ja paras ports mõnusa kiiksuga nalja ei viinud kuulajaid vist armastuse värvi väljaselgitamisele lähemale, aga kiskus suunurgad kõrvuni küll.
PS! Eesti on leidnud oma Pitbulli – ja seda René Soomi isikus. Ainult et meie oma Soom ei karju õnneks iga loo algul “Red One!” (või “Nokia Corp.!” või “AS Eesti Energia”), vaid näitab oma hääle jõudu kogu selle ulatuses ja värvirikkuses alates esimesest noodist, lõpetades viimasega.

(Kõrg)kultuuri tarbimisega on nagu vanaema pannkookidega pühapäeva hommikul – kui harva saab, on hea, aga mida rohkem, seda uhkem.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s